Ei taha

Ei taha minna veel

aga aeg kui vesi potis keeb

ja aurusambana käest ruttab.

Ma tahan nutta..

Ei ära rutta, oota mindki,

et koos võiks minna sinna,

kust käsikäes tuldud sai.

Vaikne tegija

Avab ukse, sisse astub,

kõik kohe üle katsub.

Ei jalat jalale ta tatsu,

pigem annab matsu,

katsub, leiab.

Välja astub-

vaikselt minema sammub.

Peatage maailm

Peatage maailm, ma tahan maha minna

ja sisikonna laiali puistata,

ma tahan näpud kurku panna

ja ropsihoole takka anda.

Mul on paha ja ma ei taha

maha matta oma viha,

raevu seemet puistada,

pisaratega niisutada,

et kasvaks vili,

mis hukutaks mind,

mille lind nopiks

ja välja kakiks.

Tahan pääseda nõiaringist

Peatage maalim-

ma ei jaksa enam

maksta……..

Tiivutu

Kus on tiivad,

mis kandsid kord sind

kui olid veel lind

ja õppisid mekkima

elu, mil hind?

Kus on su tiivad,

mis kärbitud kord said?

Sind neelas maailm alla,

nagu kala neelab haid.

Kunagi olid sa pai,

Sinisilmil kõike uskusid

ja selle eest sa said

Piki päid…

Idee kuld

Istu vaikselt, vaatab tulle..

Keegi võiks ju ometi tulla

ja kaasa võtta kulla,

mis laiali puistatud sai.

alles oli ju siin,

siis tundus see piin.

Nüüd pole enam,

maailm ei paistagi kenam.

Väärtushinnangud kui kuld on,

vaimule trellideks nad,

mis ei lase ideedel

liialt juurduda-

selleks , et need saaksid

sirguda

ja tiibu sirutada

Kala

Said võimu, jõudu,

vaimujõudu ehk ka..

Ta oli väike kala,

kes õppis ujuma.

uimi polnud,

polnud kalagi,

ega eriti ei tahagi…

Harilik maailm

Kus on su tiivad,

mis naiivsusesse viivad,

reaalsust minema hiivavad?

Tiivad kärbitud said,

Kui nähtud sai maailma-

suurt haid,

kes alla neelas kõik,

mis kätte sai.

Hai polnud paha

lihtsalt…-

mida teha kui kütust nõuab keha?

Tuul

Tuul puhub sinna,

kuhu tahtmine tal minna.

Tujutult ringi luusib.

Pea keerleb, maha end paotab

ja maasse vajub,

kaotades kõiksuguse taju,

tuimalt enese ette vahib

ja haihtub.

Hinge vang

Väljapääsu pole,

kui toas kinni oled sa,

ei aita see, et…

kuskil taevas, maa-

Sina ju sinna ei saa,

kui hinge just puhastada ei taha..

Oled isekas juurikas,

mida välja juurida ei saa,

mis sest, et kuskil

taevas

maa

Hallitanud päi

Mõte on see,

mis koperdab ja käib.

Otsib teisi halle-

hallitanud päid.

Edasi sammub, minevik

ununenud ammu.

Seljas väike pambu,

mille sisu üks paras risu,

mis ees sammujatest maha jäi,

kõnnib, koperdab

hallitanud päi,

justkui vanamees, kes on

läinud ja kelle mälufailid täis.

Nagu koduväi kes

tagasiteed mäletavat ei näi.

Pole kahju

Päike külmikusse ronis,

sina tema järele,

haarad kõike, mis kätte juhtub,

vaatamata sellele, et asi jahtund.

Sul pole kahju,

sa pistad selle ahju.

Sul pole tõesti kahju.

Kes ma olen?

Mu õpetajad vihkasid mind,

ütlesid, et ma olla mingi

narkarist lind.

Mu vanemad hoidsid mind,

olin nende loodud

kindel investeerimise pind,

mil üsna kallis hind,

mis teha see ju tänapäeva lapse hind.

Sõrad armastasid mind,

olin neile semu, vend.

Ülejäänud seisukohatud,

kelle sõnavõtud

otsekoheselt ohtlikud.

Pole ma saast

Pole mingi narkar ma, lihtsalt

tahaks illusioonis surfata.

Pole mingi varas ka, lihtsalt

kapitali vajan ma, et võiks

irreaalsusesesse pileti kaubelda.

Pole vaja mind päästa, ega

moraalikõnega säästa-

pole ju mingi saast ma.

Tahaks lihtsalt ennast maha

kõmmutada

ja süütu näoga

minema

kõndida……..

Maailma korrigeerija

Kes kurat mu tiivad kärpis

ja jalad kinni mõrtis?

Kes ahelaisse mind pani-

justkui oleks ma mingi masin

mida vaid käsi.

Kes on see, kes nõuab, et

lakusks ta peeb, kes oli see, kes

ütles, et ära enam nii tee?

Vist mingi maailma

korra korrigeerija see.

Väike tibi, kes oli kord sibi

Elas kord tibi, kes oli üks paras sibi.

Keerutas seelikut, jalga tõstis ka.

Kõrtsus poistel hää vaadata.

Oli marjonet siis veel ta,

kelle traate ja niite võis sikutada.

Nüüd marmorist kirstus lebab ta-

Olla saanud…

Põrgus nüüd vanakuradit orjab ta

kõik ta soovid täidab,

sigarigi põlema läidab.

Nii rahvasuu väidab,

väikest tüdrukut laidab.

Inimloom

Puuhalg põleb ahjus,

inimloomal pole tast kahju,

õues taevaisa pisaraid valab,

rahvas ütleb oli seda sitta vaja.

Hoovis tuulepoiss möllab-

rahvas sülitab, lällab,

veini juurde kallab,

hullab.

Tal kama…

Kunagi ju võtab muld ta,

miks mitte seni hullata?

Prostituudi esimesed sammud

Nööbib kleidi lahti seljast..

Keegi lootis,

et miskit selle all pole.

Talle vastu vaatab riiderull,

mis väike kui kiri kull.

Kaob seegi seljast..

Ta vaeseke ongi nüüd paljas.

Kalla talle veel-

ta ju niigi rentslist alla teel.

Mis see oisku talle ikka teeb?

Lehm

Õues lehm ammub,

pole härga näinud ammu.

Temal aga kuskil kõhus

juba pambu,

kes varsti samamoodi ammub,

ebakindlal sammul laial ilma sammub,

kohtab seal ta härga

kes pakub värsket heina pärga.

Õues lehm ammub,

kes pärjaga härga pole näinud ammu.

Mine

Närve olla sul vaja

kõlab käsk, vastu

püssilask-

kaja…

Närviniidid katkesid,

köita ei enam neid saa.

sõlmi neis palju,

pole õieti muud…

Juba paisatvad haprad luud,

mis helendavad nagu

kuu…

Tõmbleb

Kuldkett kaelas,

pangalaen vaevab-

inimloom loll, ise omale

hauda kaevab.

Tassib kokku vara pakke,

hävitades ajurakke.

Teelt haarates seressipomme-

puhata võib ka homme.

Miks on nii?

Ebausk kui persse läinud käsk,

Lotus kui uppunud lootsik.

armastus kui sõna, millel

rohkem kui üks tähendus-

siin kuluks ära vähendus.

Lahendust leida enam ei saa,

selleks liiga hukas maa.

Kõik see algas päeval, mil

keegi nägi vaeva,

maailma atmosfääsrist välja kaevas

ning purki konserveeris-

nüüd käärib…

Tühjus

Kahju on linnust,

kes lennata ei oska.

Hale vennast,

kel taskus tuul.

Kurb kutist, kes vanasti

viina võttis- muuseas ka ahju küttis..

Tühi tunne maailmast,

kus pole ühtki

terve ajupotensiaaliga

last…

Inimene 21.sajandil

Imed pastakat kui lutti,

ninast tilgub tatti.

Silmad punnis,

süda paha

jäta juba ükskord

see suitsetamine maha.

Ei sa taha- oled pigem paha.

Alla neelad uue pilli,

keel ammu juba sul villis

Ära näe vaeva

Miks karistad mind sa?

Õigust selleks omamata?

Kes enada arvates oled sa,

Et võid mind keelata?

Arvad, et vanus kõigeks loa annab,

eksid rängalt see vaid

kammitsad peale kannab.

Noomid, keelad, ähvardad.

Justkui peaks sellest liigutatud olema.

Ei korda lähe su sõnad mulle.

Miks peakski, kes üldese selline oled sa,

et tuled mind õpetama???

Parasiit

Miks ootad teistelt seda

Mida isegi ei tee?

Miks loodad, et su kohta öeldaks kena,

kui seda pole sa veel.

Krohvikiht paks olla võib-

ei varjata kõike suuda see.

Sa ei märka, et mädaned seest-

lehkagi tundvat sa ei näi.

Oled justkui väike ahnust täis täi,

kes ootab teistelt seda,

mida isegi ei teeks.

Sügistuul

Tule tuul ja puhu ära

puudelt pudenevad lehed,

puhu mõtteist kurvad vennad,

kelle käepigistused olid nii hellad.

Möödub aeg ja löövad kellad

jällegi nii kaunilt hellat.

Peas puhub tuul, sumisedes,

Et see kõik on sügisluul,

Vaatamata sellele lehti

Ei ole enam puul..

Linnamees

Käsi koba rinda,

küsimata kauba hinda-

see käib ilgelt pinda.

Mees arvab, et mingi lind ta,

kes sulgedega vehib,

end nendega ehib.

Võlts kõik see, seda teab ka mees,

aga tal niigi kõik pees...

Loodus ju nii seadnud,

et ta kõigest mees,

kel silmakalapid ees.

Trollipidu

Trollid peavad oma pidu,

millel puudub uba –idu.

Keksivad tule ümber sääl,

neil kõigil ämbrist rüübates on nii meeletult hea.

Sellest kõigest segi läheb pea

ja trollipoiss enam ei tea,

miks murueide tütre kaisus olla nii hea.

Tuleb ommik-

kõigil valutab pea.

Keegi ei mäleta,

et eile

õhtul oli nii hea.

Tere tulemast tagasi reaalsusesse!

Karjub mõistus

pea.

Puberteet

Püüab joosta, liduda,

ei taha näida pidur ta.

Pidutseb ja pläskust rüüpab,

aegajalt seiklustesse hüppab.

Ei taha olla pipar ta,

üritab kõike lennult haarata-

seejuures haavu saamata,

maad jalge all tundmata,

pidureid leidmata.

Kuidas kõik alguse sai…

Sa ulatad peekri,

et rüübata sõõmu sealt saaks.

Aga peeker on suur ja raske

ning seetõttu keelduda mul laske.

Ei anna alla sa vaid peekri ise

mu huulile tõstad ja palud ollust rüübata.

Ma rüüpan sõõmu, rüüpan kaks-

varsti on peeker tühi.

Sa ulatad uue, uue, uue.

Nii see algas…

Nüüd enam peekrit ei pelga ma

Ega oma ka…

Vaid hoopis pudelist rüüpan,

Kuna joodik Karla olen ma.

Kiisu

Hulgub tänaval, tühjal “tühermaal”,

kass väike , kes otsib päikese laike.

Loom must kui süsi,

peas üks mõte vaid püsib-

leida kiir väike,

mis annaks elule läike.

Haavatu

Istub rannal,

käes katkine kellapannal,

tüdruk väike ja vaatab

loojuvat päikest.

Ta on üksi-

nukker, kurb.

Kell ei tiksu enam,

päike ei tõuse enam,

tüdruk ei armu enam kunagi…

Illusioon

Ta lubas sulle tuua,

Tähed, kuu ja palju muud.

Kuid sinuni jõudsid

vaid tuhk ja luud.

Sa ootasid trofeed,

aga said vaid silmavett.

Ta polnud mingi pätt-

lihtsalt ulatage taskurätt,

et pisaraid pühkida saaks

ning maha matta:

taskurätt, tuhk ja luud.

Isiksus

Mis on see, mis maksab?

Raha, õnn, kuulgi tapab.

Naeratades südame

tegevus lakkab.

Siis aga laksab

ja kõik lakkab.

siseneb isiksus

ja see maksab.

Ahvid

Vihaselt jalgu trambib,

istudes õhku ahmib,

seejärel tõmba mõne mahvi.

Mida te vahite-ahvid?

Kas pole enne näinud

inimlooma, kes mahvib?

Vaadake ringi te kuradi ahvid,

See kõigest ju inimhing,

kes tikku tõmba ja end

seeläbi põlema süütab.

Mõttetu

Jutul on jumet ja mõtegi

urust välja poeb.

Käes ju kevad ja ahven koeb.

Poegi palju, nagu mõtteidki…

Halvaks läheb üks,

alla annab teinegi.

Jutul on jumet

ja nii las ollagi.

Tarvidust pole mõtet siit otsida,

seda ei leia kindlasti siit sa.

Mida arvad (n)?

Mida minust arvad sa,

seda isegi ei aima ma.

Mida sinust arvan ma,

seda eal enesele ei tunnista.

Ei julge sõrme ulatada,

kardan, et käe haarad sa.

Mis saab edasi-

see ei huvita kedagi.

Pole teda enam

Alles ta oli rõõsk ja noor,

nüüd järel tast vaid koor.

Kuhu kadus armas hing,

kel jalas oli kuldne king?

Pani plehku, varjas end..

Sa tahtsid olla talle

ju vaid vend.

Ei suutnud sellega leppida,

hüppas kaljunukilt vette ta

nüüd inglid teda lapivad

ja sinul sellest vaid süümekad.

Üksi lauldes

Oli öö ja kotkas laulis,

üksi kaljunukil ta.

Halas, halises ja kräunus,

oma kurba saatust üksinda.

Mingil ajaühikul siis vaikis,

alla vaatas ja ettepoole kaldus…

Love Land

Kas mäletad veel seda aega,

mil sa tulid mootorsaega?

Teelt mind pühkisid ja

sügavikku uhtusid.

Olin justkui puuga pähe saand,

avastades end armastuse maalt.

Ma kardan

Sa tulid ise mu juurde,

ei osand öelda muud kui suudle,

Ma justkui noor puudel,

aralt sind koban…

Uurin, puurin, muidu pärin,

vastuseks vaid täägi tärin.

Ma värisen…

Tibi

Kannad uhket kontsakinga,

kasukat, mil on hinda.

Kotikegi maksab palju,

sa ei seedi raha nalju.

Palju justkui pakud sa,

su ees kummargil on terve maa,

kuid sina arugi sest ei saa.

Sa kõnnid uhkelt püstipäi

oled justkui hukka läind täi.

Tugev

Hiljuti sa sündisid,

kõiki kohe ründasid,

edasi kõndisid…

Peagi olid küllalt suur,

taipamaks, et elu,

see vaid rauast puur,

kust välja päästa,

võib sind vaid,

iseenda tugev vaim.

Lähen hetkeks

Tahan sinust vabaneda,

miskipärast ei saa.

Olen justkui kärvand kass,

ja sina maa.

Vajan mulda, pimedust,

aga sa vaid näitad mulle ust.

Vargsi lahkun ruumist ma,

jätan ukse praokvile ka,

et võiks tagasi kord tulla.

Foobiad

Surma, verd ja palju muud,

kardad sa kui mõnd uhuud.

Foobiaid sul palju on

ja juurde tulevat aina näib.

Aga sa ikka vargsi käid

ja väldid mind nagu haid.

Sa pidevalt ringe teed

leidmata õiget eluteed.

Nõiaringi keskel sa

pesa teed ning heidad

sinna rahus magama.

Unekas

Eile kui uinusid sa

ei suutnud ette aimata,

et öösel košmaare

nägema hakkad sa.

Hommikul siis püsti kargad,

justkui oleks majas vargad.

Süda taob ja higipiisad kõikjal

värised justkui haavaleht.

Tea-

sa oled äärmiselt kehv.

Kus olid sa?

Kus olid sa siis kui kell näitas viis?

Sa võid ju öelda, et ah, mis siis.

Kus olid sa siis kui kell näitas kuus?

Sa võid ju öelda sul tüdruk uus.

Kus olid sa siis kui kell näitas seitse?

Sa võid ju öelda ära päri…. parem…

Kus olin ma siis kui kell näitas viis?

Kui ükskord

Kui ükskord maha kärvad sa,

siis leinab sind terve maa.

Ei sa mõista, aru saa,

miks peaks sind keegi leinama,

soolast vett endast välja pigistama,

jubedat peegelpilti taluma.

Enda arust oled sa, tavaline hing sel maal,

kell hind küll pisut kallim,

aga kaupki pole hallim.

Kaisu koll

Ma tunnen ühte kolli,

kellel nimeks Olli.

Tal silmad punased ning suured,

ja ripsmed puuduvad.

Tal karvkate kõikjal on ühtlane-

puna-lilla kirju.

Tal kolm kätte ja kaheksa jalga

kuid

varbad ja küüned puuduvad.

Tal suul on alati muie

ja silmis rõõmus helk.

Ta on üks koll,

kes elab voodis mul.

Ta lendab

Ta lendab, lendab kõrgel,

ta särab kuna on vaba

ja sõltumatu.

Ma tahan teda aga ei saa,

kuna see punane ümmargune

õhupall on tõusnud liiga kõrgele.

Sa tuled, ma lähen

Sa tuled, ma lähen. Ma tean

sa vihkad mind ja võta teatavaks,

et sinagi pole mulle sümpaatne.

Kuid siiski, alati ei saa ju

tulla ja minna siis kui pähe tuleb.

Vahel tuleb jääda paigale

ning võtta lahing vastu ja see ka

ära võita.

Ükskord sa tulid, ma jäin

ja olen siiamaani.

Ammu

Keegi kuskil kurja vannub,

teine jälle vandujale julgelt

vastu sammub.

Pole mõtet vanduda selle nimel,

mis juhtund ammu.

Kuri seepeale vandudes uksest välja sammub, pomisedes:

Ah, et ammu…

Paha-puu taha

Kuna ütlesin,

et sul on paha,

siis mine puu taha.

Seal lõunaeinest

pool maale anna

ja ole õnnelik, et

inglid sind taeva

Ei kanna.

Udu

Udu see on kõikjal:

väljas, sees, silmis

ja ennekõike su jutus.

Sa miskit ei eita ega

omaks võta ka,

midagi ei poolda

ega kiida ka.

Su arvamuse udust

pean üles leidma ma.

Haaraja

Sa rüvetad kõik, mida su

käsi puutub, sa uhud kõik,

mis seda väärt. Sa võtad

kõik, mis üleliigne näib.

Sa käid kõikjal, kus

käidud enne sindki. Sa

tammud rajal, millel harusid pole.

On vaid pooled, mis sunnivad

Sind astuma edasi.

Uuringud pilvepiirilt

Vaatan pilve piirilt alla,

juhuks ega seal ei kalla.

Läbi valge vati vahu,

pilvemütsi silm ei mahu.

Uurin pikalt, uurin kaua

puurin valge vahu “ majja”.

Uurin, puurin tulemusi pole-

No kas ei ole see siis kole?

Pole mõtet

Ära hooli murest sa,

see saab isegi endaga

hakkama.

Ära piina end,

ole lihtsalt sõber-

vend.

Vaim

Vaim, vai-kus oled sa?

Sind näe ju kutsun ma,

tule välja, näita end,

tõesta, et sa pole vaid legend.

Hõljud vaikselt läbi toa,

oled leidnud hää roa

Hetkeks seisatad,

kaod siis jälle…

Heidad varju varjule

ja hajud vaiba sisse.